Looduspõhiste lahenduste roll kliimakriisi lahendamisel

Tänapäeval räägitakse üsna palju looduspõhistest lahendustest kliimamuutuste aeglustamiseks (mõnikord nimetatakse neid ka looduslikeks kliimalahendusteks). IPCC värskeimas kliimamuutusi käsitlevas aruandes jõudsid need esikohale ning 2030. aastaks võidakse nende abil eemaldada ja vähendada kuni 5 gigatonni (see on 5 miljardit tonni) CO₂.

Looduspõhised lahendused (lühidalt: NbS) on meetmed, mis aitavad taastada looduslikke ökosüsteeme ja kliimamuutustega nii tegeleda kui ka nendega kohaneda. Need lahendused on töötatud välja koostöös looduslike süsteemidega, mitte tehnoloogiliste süsteemidega. Loe edasi, et saada lisateavet nende kahe lahenduse erinevuste ja mõju kohta.

Kui palju CO₂ on vaja eemaldada?

Kontekstiks: aastane süsinikuheite kogus on ligikaudu 50 gigatonni. Kui suure osa sellest me hetkel eemaldame? Umbes 2 gigatonni. Probleemi saab visualiseerida järgmiselt.

Milliste CO₂ sidumise meetoditega praegused 2 gigatonni eemaldatakse?

Oxfordi ülikooli teadlaste hiljutises uuringus leiti, et 99,99% praegusest CO₂ eemaldamisest tuleneb loodus- ja maamajandusest (aruandele pääsed otse ligi aadressil stateofcdr.com).

Allikas: stateofcdr.com

Muuhulgas kuuluvad sellesse kategooriasse:

• uusmetsastamine;
• taasmetsastamine;
• süsiniku mulda sidumine;
• turbaalad;
• agrometsandus;
• vastupidavad raiepuidutooted (nt hooned, mööbel).

Paljud neist kasutavad sama looduslikku põhimõtet: puud ja muud taimed koguvad CO₂ ning muudavad selle süsinikuks (mida nad talletavad okstes ja juurtes), eraldades hapniku tagasi atmosfääri. Asjale teisiti lähenedes võib mõelda, et puud on  omamoodi direct air capture’i ehk tehnoloogia abil otse õhust CO₂ kogumise viis, mida evolutsioon on 370 miljonit aastat peenhäälestanud.

Jah, seega tegeleb tänapäeval enamiku süsiniku eemaldamisega loodus ise... ent tulevikus on põhirõhk CO₂ õhust otse kogumisel, eks?

Kas tulevikus on põhirõhk CO₂ õhust otse kogumisel?

See on tõepoolest ilus lootus. Ent kahjuks ei ole see eriti tõenäoline. Vaatame asja lähemalt.

Direct air capture (ehk tehnoloogia abil otse õhust CO₂ kogumine; lühidalt DAC) on teatavat tüüpi tehnoloogia, mis eemaldab atmosfäärist CO₂ . Kombineerituna süsiniku pikaajalise talletamisega (nt CO₂ maa alla juhtides, kus see mineraliseerub) on kahtlemata tegemist kliimaprobleemi lahendamiseks parima tööriistaga meie arsenalis. Kui me suudaksime lähipäevil DAC 50 gigatonnini mastaapida, ei oleks meil enam planeedi tasandil probleeme.

Mis takistab meid DAC mastaapimisel?

Esiteks rakendatakse DAC-d praegu väga väikeses ulatuses. 2021. aastal piisas DAC jaamade kogutöövõimest maailmas ligikaudu 11 300 tonni eemaldamiseks. See on umbes 0,000005% eelmainitud aastasest kogueemaldusest. Ühe gigatonni eemaldamiseni jõudmiseks (mida on umbes pool sellest, mida loodus praegu ise ära teeb) peab DAC kasvama ligikaudu 88 500 korda.

Loomulikult on iga tehnoloogia alguses väike ja me eeldame, et DAC suurendab mastaapi väga kiiresti. Tehnoloogiate puhul ei ole 100% ületav aastane kasvutempo ennekuulmatu, on nähtud isegi 1000% kasvu. Ent DAC ei ole puhtalt tarkvaraline küsimus – see vajab reaalsete jaamade ehitamist. Ehituse 88 500 kordne mastaapimine on palju raskem kui tarkvaralahenduse skaleerimine.

Teine probleem DAC skaleerimise puhul on see, et vaja läheb suuri energiakoguseid. Miks? Sest CO₂ on atmosfääris endiselt väga lahjendatud kujul. Siinse teksti kirjutamise ajal oli ajakohaseim CO₂ kontsentratsioon CO2.earth-i andmetel 419.26 ppm. See on võrdne 0,04%-ga atmosfäärist. Selle destilleerimise võimalikkuse mõistmiseks kujuta ette, et sul on 2500 nõelast koosnev kuhi ning sa pead sealt leidma ühe konkreetse.

See tähendab, et DAC on üsna energiamahukas – CO₂ ekstraheerimine nõuab õhu kokkusurumist, mis omakorda vajab palju energiat. See tähendab, et protsess sobib kõige paremini riikidele, kus on rohkelt liigset fossiilkütusevaba energiat. Järgmise kahe aastakümne jooksul on maailmas energiaülejäägi asemel tõenäolisemalt oodata aga 3–5% energiapuudujääki aastaks 2030. Kuigi energiaallikate kombinatsioon ei ole veel dekarboniseeritud (st võrku annavad endiselt energiat ka fossiilkütustel põhinevad allikad), ei ole „rohelise“ energia kasutamine DAC jaoks, selle asemel et nendega olemasolevaid fossiilkütused asendada, CO₂ netoheite mõttes tõenäoliselt mõistlik. Need kaks põhjust tähendavad, et kuigi DAC on oluline ja vajalik, ei saa see tehnoloogia üksinda praegust aastast 2 gigatonni CO₂ eemaldamist märkimisväärselt suurendada.

See toob meid tagasi looduspõhiste lahenduste juurde.

Kui suur võiks olla looduspõhiste lahenduste panus süsiniku eemaldamisel ja heite vältimisel?

Looduspõhiste lahenduste aastast CO₂-potentsiaali vaatlevad paljud uuringud. Õnneks vaatas mitmed uuringud läbi ka ÜRO keskkonnaprogramm ja koondas nende tulemused ühte graafikusse (esitatud allpool), et saaksime vahemikele ise pilgu heita. Aastaks 2030 on eeldatav vahemik 4,5–5,75 Gt; 2050. aastaks 10–12 Gt. Kõigil juhtudel on tegemist aastase eemaldamise ja vältimisega, mis on seega võrreldav 50 Gt CO₂-ga, mida me kollektiivselt igal aastal õhku paiskame.

Allikad: Griscom Et Al. 2017; Girardin Et Al. 2021; McKinsey & Company 2021; Roe Et Al. 2019. McKinsey metsanäitaja hõlmab turbaalade välditud mõju, kuid mitte turbaalade taastamist.

Mida oleks vaja teha, et võimaldada seda suuremat süsiniku eemaldamist looduse kaudu?

Süsiniku eemaldamise suurendamine looduse kaudu võib toimuda erinevatel viisidel. Alljärgnevalt on toodud mõned näited.

1. Uusmetsastamine – kasutamata või alakasutatud maa muutmine metsaks võib oluliselt suurendada süsiniku kogust, mida metsaalune maa suudab talletada.
2. Parem metsamajandus (mõjumetsandus)- tehnoloogiapõhiste metsamajandamisviiside rakendamine võib suurendada süsiniku sidumist olemasolevates metsades. See võib hõlmata raietüübi või -sageduse muutmist või uute istikute istutamist täiskasvanud metsa vahele.
3. Süsiniku mulda sidumine põllumajanduses – põllumajandustavad, nagu agrometsandus ja vahekultuuride kasvatamine, võivad suurendada süsiniku sidumist põllumajanduslikes muldades.
4. Turba- ja märgalade taastamine – kuivendatud turba- ja märgalad eraldavad pinnasest tõenäoliselt suurt hulka CO₂. Nende ökosüsteemide taassoostamine ja taastamine võib aidata seda heidet peatada ja võimaldada hakata neil maadel rohkem süsinikku siduma.

Kombineerides tehnoloogia, poliitilise toetuse, avalikkuse kaasamise ja teaduslikud edusammud, saame kasutada looduspõhiste lahenduste täit potentsiaali, et eemaldada süsinikku atmosfäärist ja võidelda tõhusalt kliimakriisi vastu.

Aga kindlasti on ka looduspõhiste lahenduste puhul probleeme.

Millised on mõned looduspõhiste lahenduste puudused?

Nagu iga kliimameetme puhul, on ka looduspõhistel lahendustel omad miinused. Mõned sagedamini mainitud olulisemad probleemid on järgmised.

• Täieliku potentsiaali saavutamiseks vajalik aeg – puud ja taimed kasvavad aeglaselt. Turvas moodustub veelgi aeglasemalt. Seega, kui soovime näha looduspõhistes lahendustes märkimisväärset süsiniku talletamist, peame alustama nende tegevuste laiendamisega juba praegu
• Vastuvõtlikkus kliimamuutuste mõjudele – kliimamuutused toovad kaasa temperatuuritõusu, mis omakorda põhjustab metsatulekahjusid ja laialdasemat kahjurite levikut, näiteks kooreüraski levikut
• Maakasutusviiside konkureerimine – maad on vaid piiratud koguses ning maa kasutamine looduspõhiste lahenduste tarvis võib tähendada, et maad pole saadaval teistele vajalikele kasutusviisidele (nt elamumaaks või toidukasvatuseks)

Kõik need küsimused on põhjendatud! Ent neid saab järgmistel viisidel leevendada.

Varajane ja sagedane istutamine

Looduspõhiste lahenduste mastaapimise aeg on käes. Selleks, et lahendused hakkaks aastatel 2030–2050 talletama märkimisväärses koguses CO₂, peame hakkama aktiivselt istutama, majandamisviise muutma, turbaalasid taassoostama jt vajalikke muutusi tegema juba täna.

Soojeneva kliimaga arvestamine istutus- ja majandamiskavades

On tõsi, et viimase 100 aasta jooksul jõudsalt kasvanud puud ei pruugi olla samad, mis kasvavad jõudsalt järgmise 100 aasta jooksul, ja et kuivem kliima võib nõuda teistsugust majandamist. Õnneks on meil riskide vähendamiseks olemas nii vajalikud teaduslikud teadmised (põuakindlate taimede jms uurimise kaudu) kui ka uued haldus- ja seiretehnoloogiad. Näiteks kaugseire abil saab tuvastada kahjurite põhjustatud kahjusid palju varem, mis võimaldab nende levikut piirata.

Maa sobivuse põhjalik andmepõhine analüüs

Me teame, et mitte igasugune maa pole kliimamuutuste looduspõhiseks leevendamiseks sobilik. Tänapäeva andmetel põhinevate tööriistadega saame tagada, et me ei kahjusta väärtuslikke toidukasvatuspiirkondi ega rikkaliku bioloogilise mitmekesisusega looduslikke ökosüsteeme.