Kristjan Lepik: "Ma ei imesta, kui kümne aasta pärast on metsamaa kõige tulusam investeering üldse."

See artikkel ilmus 09.11.24 Õhtulehes, mida saab lugeda siit.

Kristjan Lepik on iduettevõtja, investor, metsaomanik ja isa. Ärimehena vaatab ta metsa kui tuluallikat, kolme lapse isana aga valutab südant selle pärast, milline on järgmiste põlvkondade elukeskkond, kui metsi senises tempos maha raiutakse. Tema ettevõte Arbonics on tulnud turule lahendusega, mis võimaldab kasvama jäetud metsa rahaks teha.

Et järgnevat intervjuud paremini mõista, oleks hea teada allolevat:

• CO2 (ehk süsinikdioksiidi ehk kasvuhoonegaasi) heitekoguste suurenemine tekitab kliimamuutusi. Need ei pruugi väljenduda ainult kliima soojenemises, vaid ka ekstreemsete ilmastikuolude kasvus.

• CO2 jalajälge tekitavad enim transport, energiavarustus, tööstus ja põllumajandus.

• Mets on süsiniku sidumiseks üks efektiivsemaid vahendeid.

• Euroopa ettevõtted on üha rohkem hüvitamas oma CO2 jalajälge. Kuhu see raha läheb? Selgub, et see võib minna ka otse erametsaomaniku taskusse.

• Idurma on välja töötanud lahenduse, mis aitab maaomanikul teada saada, kui palju on tal võimalik talle kuuluva kasvava metsa pealt süsinikutulu saada.

Ehk – metsa pealt on nüüd võimalik tulu teenida ka siis, kui see maha raiumata jätta.

Idee algataja Kristjan Lepik ütleb aga, et ei loonud ettevõtet nii palju kasumi teenimise nimel kui selle pärast, et tema – ja meie kõigi – lastel oleks tulevikus puhast õhku ning liigirikast metsa, ilma milleta eestlane ei ole õige eestlane.

Sa oled lagedale tulnud uue metsamajandamise põhimõttega. Kui seni olid loodushoid ja metsaäri lepitamatus koniktis, siis sul on õnnestunud leida lahendus, mis peaks meeldima mõlemale poolele.

Jah. Metsa teema on Eestis väga laetud, erinevad huvigrupid on eri kaevikutes, ühed ütlevad, et jätke kõik puud püsti, teised, et raiuge nii palju, kui saab. Aga tõde on kusagil keskel.Meie oma idurmaga oleme püüdnud leida lahenduse, mis toob need erinevad pooled kokku. Me ei ütle, et lõpetage metsade raiumine. Meil on vaja puidust lauda, meil on vaja puitmaju, metsa on vaja raiuda. Aga seda tuleb teha targemalt kui seni.

On mingid alad, kus on väga mõistlik metsa maha lõigata, aga on mingid alad, kus tuleb loodust säästa. Mulle tundub, et metsaasja ei saa lahendada ainult valitsusjuht või ärimees. Et metsamajandamine toimiks, peab seda käsitlema kompleksselt, panema kokku metsatarkuse, teaduse ja äri. Uusmetsastamise ja mõjumetsandusega on võimalik maaomanikul hakata süsinikutulu teenima. Uusmetsastamise puhul uue metsa kasvatamise pealt ja mõjumetsanduse puhul metsa kasvamajätmise pealt. Tõendame, et sellel metsal on planeedi jaoks väärtus, ja toome maaomanikule selle eest raha.

Ehk – ära tee oma metsas lageraiet, lase sellel kasvada ja saa raha?

Jaa. Idee sündis, kui ma oma Hiiumaa metsades kõndisin, ja see muudab võib-olla kogu maailma metsamajanduse loogikat. Mulle tundus, et olukord on jabur. Maaomanikele öeldakse, et sa pead planeedi jaoks midagi tegema, et metsasid on vaja, aga mingisugust tulu või kompensatsiooni omanik metsa säilitamise eest ei saa. Mul tekkis mõte, et kui metsaomanik käitub planeedi jaoks hästi, peaks ta selle eest ka raha saama.

Koos teadlaste ja teiste spetsialistidega töötasime välja tarkvara, mis hindab ära konkreetse metsa võimaliku süsinikutulu ning ühtlasi selle, kas seda metsa oleks mõistlik raiuda või kasvama jätta. Näiteks minul on Hiiumaal männikud, millest osa on umbes 110 aastat vanad ja ma avastasin, et Eestis puudub inimene, kes ütleks, mis nende mändidega 50 aasta pärast juhtub. Enamik metsateadusest tegeleb selle noorema otsaga ja vana metsa elukaart ei teata. Siis panime kokku kümneliikmelise meeskonna, tegime aasta otsa tööd ja nüüd on see teadmine olemas.

Kas sa räägid teistele ka? Või on see saladus?

Ei ole saladus! Mis on saladuse vastandsõna? Iga mets on erinev. Mõned metsatüübid kukuvad 50 aasta vanuselt pikali ja sa peadki need enne ära lõikama. Teises kohas kasvab mets veel 100 aastat. Meil on andmed, mis ütlevad, millise metsaga konkreetses paigas on tegemist ja me oleme teinud selle info maaomanikele kättesaadavaks. Kui rääkida mändidest, siis mänd püsib väga hästi, mõned mu männid on isegi 230aastased.

Kust sa tead, kas lugesid aastaringid ära?

(Naerab.) Üks naaber luges ringid ka ära. See võttis ilmselt pool päeva. Päris tore tegevus – istud ja loed ringe. Aga Eestis on tehtud ka põhjalikke takseerimisi, meil on üllatavalt head metsaandmed.

Tulu metsaistutamise või selle kasvamajätmise pealt ei tule ju kohe? Aga eesti inimene tahab raha kohe kätte saada.

Raha hakkab tulema üllatavalt ruttu. Uue metsa istutamise korral läheb natuke rohkem aega, süsinikutulu hakkab teenima umbes viiendast aastast. Mõjumetsanduse – olemasoleva metsa kasvamajätmise – puhul juba kolmandal aastal. Viis aastat võib tunduda pikk aeg. Aga paljud metsaomanikud ütlevad, et kui nad metsa istutavad, siis esimene puidutulu tuleb 60 aasta pärast, sellega võrreldes on viis aastat väga lühike aeg.

Kas on mingi puuliik, mis paremini süsinikku seob ja mille eest rohkem raha saab?

Siin läheb asi põnevaks! Soomes lõigati sõja ajal tohutul hulgal metsa maha ja kui nad pärast sõda hakkasid sõjakulusid katma, siis istutasid nad väga palju uut metsa, aga paraku istutasid valet puuliiki vale mulla peale ja Soome metsad ei ole praegu sellepärast kõige optimaalsemas seisus.

Meie ehitasime tarkvarasüsteemi, mis võimaldab mullastiku järgi öelda, milline puuliik sinna kõige paremini sobiks. Kui maaomanik tuleb meie juurde ja ütleb, et tal on seitse hektarit tühjalt seisvat maad ning küsib, milliseid puuliike peaks sellele istutama, siis meie anname nõu, mida valida, et saaks parima metsa – ehk tulevikus suurima puidutulu ja süsinikutulu ka. Teiselt poolt, vahel on olemasoleva metsa püstijätmine hoopis risk. Näiteks kuusemetsas on suur üraskirisk ja andmetepõhiselt me soovitame sellist metsa hoopis raiuda. Mõned suured maaomanikud on esiotsa meie suhtes natuke skeptilised või eelarvamusega – ei tea, mis ta nüüd rääkima hakkab. Aga kui selgitan, et seda metsatüüpi tasuks raiuda, aga teise puhul võiks mõelda kasvamajätmise peale, siis muutub suhtumine paugupealt. Okei, see mees ei räägi ainult puudekallistamisest, vaid sellest, kuidas metsa on päriselt mõistlik majandada. Andmete põhjal loodust mõista on tohutult tähtis, aga maailmas tervikuna seda veel ei osata.

See süsinikutulu osa on minu jaoks segaseks jäänud. Kust ikkagi see raha täpselt tuleb?

See raha tuleb Lääne-Euroopa ettevõtetelt, kes peavad järjest rohkem midagi planeedi heaks tegema. Tegelikult me teeme päris huvitavat asja – toome maaomanikule Lääne-Euroopast eraraha. Riigi käest ei taha me midagi. Me ei ole ka kasutanud ühtegi riiklikku toetust, küll aga oleme kaasanud 7,5 miljonit eurot välismaa investoritelt.

Kas sa ise juba teenid oma metsa pealt?

Ei, läheb veel kaks-kolm aastat aega. Minu taust on ka investeerimisvaldkonnas, olen tegelnud rahvusvaheliste nants- ja aktsiaturgudega ja ma arvan päriselt, et kui see uus tululiik on maaomanikule tekkinud, siis maa tervikuna ja eriti metsamaa võib kümne aasta lõikes olla üks paremaid investeeringuid üldse. Parem kui Ameerika aktsiad või isegi kinnisvara. Vähemalt minu enda investeeringud lähevad peamiselt sinna suunda.

Aga kui palju siis see seitsme hektari mees hakkab oma metsa pealt raha saama?

Summa sõltub sellest, kas tegemist on uue või vana metsaga, milline on juurdekasv.

Veidi kõrgem on tulu uusmetsastamise hektari kohta, sest ka maaomaniku kulud sellele on suuremad. Seitsme hektari puhul võib teenida ligikaudu 100 000 eurot. Tulu hektari kohta jääb 10 000 – 20 000 euro vahele, mis on päris suur raha. Ja ma arvan, et kui süsinikuhinnad üles lähevad, siis on seda veel rohkem. Tõsi, kui raiud metsa maha, on tulu tõenäoliselt veel suurem. Nii et kui sul on ikkagi väga hea kiire kasvuga pinnas, siis ongi mõtet kasvatada metsa raiumiseks. Aga kohas, kus viljakus ei ole nii hea, jäta mets püsti. Sa teed planeedile head ja teenid sellega. Veel kaks ja neli aastat tagasi olid summad oluliselt väiksemad. Viis aastat tagasi vist ei oleks mõtet olnud Arbonicsit asutada. Investor Taavet Hinrikus ütleb, et tuleb aru saada, millal on laine tulemas. Kui sa teed asja liiga vara ega jõua lainet ära oodata, siis lähed pankrotti. Sa pead oma asju väga täpselt ajastama, tegema parasjagu varakult, ja minu arust oleme meie ajastusega naelapea pihta saanud. Aga see tähendab, et suurem osa ühiskonnast veel ei saa aru, mida me teeme.

Sa teed tulevikuasja.

Jah. Ma teen 10–15 aasta kaugusel olevat asja. Ettevõtte asutajana pead sa elama tulevikus. Kui ehitad tänasesse päeva, siis ebaõnnestud alati, sest kui asi valmis saab, on tulevik käes ja aeg nõuab juba midagi muud.

Aga kust siis teie enda tulu tuleb? Sain aru, et annate oma andmeid maaomanikule tasuta kasutada.

Me tegeleme natuke hullumeelse... Ei, see ei ole õige sõna. Me tegeleme väga pika vaatega omapärase lähenemisega. Otsustasime, et teenime ainult siis, kui teenib maaomanik. Meie võtame 10%. Aga me ei võta ühtegi senti enne, kui maaomanik on tulu saanud. Meie esimene tulu tuleb seega 2027. aastal. Selleks ajaks peame ise investeerima 20 miljonit eurot. Nii et kui sa küsid, kas ma ise usun sellesse, mida teen, siis... Võid ise edasi mõelda.

See on ikkagi suur risk. Kas see stressi ei tekita?

Ma käin stressi leevendamas ja probleeme lahendamas oma Hiiumaa metsades. Paar nädalavahetust tagasi olid probleemid, kaks päeva tuiasin metsas. Kanal läks lahti, tulin esmaspäeval tööle uute lahendustega. Eestlase jaoks on mets midagi väga olulist ja erilist. Meie usk kristlikku jumalasse on nõrk, aga me usume loodusesse, looduse hingestatusesse.

See oli vist Valdur Mikita, kes selle formuleeris: „Mets on minu pühakoda.“

Ma arvan, et loodus ongi eestlase jaoks püha ja sellepärast see metsasõda ongi paljude jaoks isiklik. Minu jaoks ka. Mina teen seda kõike oma kolme lapse jaoks. Tahan, et neil oleksid ka tulevikus metsad, kus käia. Meie kohustus on tagada, et neil oleksid need metsad

Oojaa. Ja soovitavalt ka selline lapsepõlv, nagu meil kunagi oli, kui me käisime suviti metsas ja nägime seal rebaseid ja haldjaid. Liigirikkus on ka oluline.

Jah. Me peame selle kõige eest võitlema. Ja ma tegelengi võitlusega, mis on oluliselt laiem kui ettevõte. See on minu tegevus võib-olla järgmised paarkümmend aastat. Kui algas Ukraina sõda, hakkasin Venemaa ajalugu lugema, et proovida kuidagi seda hullust seal mõista. Mingil ajal vallutasid Venemaa mongolid ja tatarlased. Nende trump oli see, et nad oskasid hästi ratsutada. Aga Eestisse nad ei jõudnud. Miks?

Sest mets oli ees.

Metsad päästsid meid, sest kuidas sa metsas ratsutad.

Lisaks pühakojale on mets meie jaoks ka varjupaik ja tervisekeskus.

Ja meile on ka majanduslikult metsasid vaja – seda osa peab ka hoidma. Meie lahendus arvestab kõigega, ta jätab puidutööstuse alles, aga mingites metsades me toome maaomanikule uut tulu. Me toome Eestisse raha juurde.

Aga kui see süsinikuturg ikkagi kokku kukub...

See on väga vähe tõenäoline. Mina näen, et ettevõtted peavad järjest rohkem hakkama oma jalajälge katma ja mõõtma. Lääne-Euroopas on see trend palju jõulisem kui Eestis, Euroopas on väga palju seadusi, mis nõuavad ettevõtetelt oma jalajälje katmist, süsinikuostjate pool kasvab meeletu tempoga. Kaks aastat tagasi, kui ma alustasin, oli neid palju vähem, nüüd on juba näha teatavat trügimist. Kaks aastat tagasi oli süsiniku hind 30 eurot tonn, nüüd on ostjaid, kes on valmis maksma 70 eurot tonnist. Toimub midagi, mida me uudistes väga palju ei näe ja mida võib-olla on praegu raske mõista – see on segane uus asi. Aga ühtlasi on see väga praktiline äriline tegevus. Ma arvan, et 2030. aastal on võimatu ettevõttena tegutseda, kui ei tegelda oma süsinikureostuse vähendamisega.

Võtame näiteks Hollandi – seal on 10% maast mets. Kui nad tahaksid 20% peale minna, siis peaksid osa linnu merre lükkama – pole ruumi. Samas on Holland väga keskkonnateadlik riik. Nad tahavad, et planeedil läheks paremini, nad on valmis selle eest maksma nendele, kellel on metsa.

Samal ajal tormavad paljud riigid ja valitsused ringi nagu peata kanad ega saa aru, kuidas selle kliimasegadusega toime tulla. Ärisektor läheb praegu võib-olla selles vallas kiiremini edasi kui riigid. Meil käivad praegu läbirääkimised ühe kliendiga, kelle aastaeelarve süsinikujälje katmiseks on 17 miljonit eurot. On ka neid, kellel on see 100 miljonit. Eestis mõistagi nii suuri mahte ei ole, aga moodne maailm toimibki üle piiride.

Raha, millega te manipuleerite, on väga suur...

Jah. Aga ma ei loonud seda ettevõtet, et teenida süsinikutulu, vaid sellepärast, et maailma paremaks paigaks muuta. Meie planeet on halvas seisus ja kümne aasta pärast on asi veel hullem. Meie tiimi mitmel liikmel on väikesed lapsed – mõnel paarikuune, mõnel paariaastane, mul endal natuke suuremad. Teeme seda kõike nende laste jaoks! Juba praegu on näha kõikvõimalike loodusprobleemide ja -katastroode sagenemist. Olin augusti viimastel päevadel Viinis, seal oli 34 kraadi sooja. Kaks nädalat hiljem oli 11 kraadi ja Doonau ujutas üle kallaste. Kui räägitakse kliimamuutustest, siis mõeldakse, et see tähendab ainult soojenemist, aga tegelikult tähendab see ekstreemsete ilmastikuolude kasvu. Eestis on seda vähem, me oleme üks kõige vähemate looduskatastroodega maailmanurk ja see on äge – suurepärane koht elamiseks. Aga me ei jää puutumata sellest, mis mujal maailmas juhtub. Kui Lõuna- Hispaania on kahekümne aasta pärast kõrb ja elamiskõlbmatu, siis sealt tahavad inimesed liikuda mujale Euroopasse elama. Sellepärast peab midagi selles suunas tegema, et metsasid oleks rohkem. Ükskõik, mis formaadis.

Oled näinud palju metsaärimehi. Kas suhtumine on endiselt selline, et mets tuleb võimalikult kiiresti ja vähese vaevaga rahaks konverteerida või on see muutunud?

Me oleme viimase kahe aasta jooksul suhelnud 4000 maaomanikuga. Kõik nad peavad loodushoidu oluliseks. Samas ei meeldi mitte kellelegi termin „rohepööre“. Mulle ka ei meeldi, ma ei saa isegi aru, mida see tähendab. Kelle omalooming see on? Inglise keeles ei ole terminit green turn.

Küsimus suurele ringile: kes mõtles välja sõna „rohepööre“?

Viskame selle sõna prügikasti, et me ei kuuleks seda enam mitte kunagi. Euroopas kasutatakse hoopis muid termineid, üks on decarbonisation (süsinikutustamine) – süsinikureostuse vähendamine majanduses. Süsinik on selline keeruline asi. Kui keegi viskab prügi maha, siis kõik saavad aru, et see on vastik. Süsinikureostus on nähtamatu. Aga see on mõõdetav. Sõidad autoga, lendad lennukiga, kõik on mõõdetav. Ja oma jalajäle eest tuleb hakata maksma. Ma arvan, et kõrge süsinikuheitega ettevõtetel läheb elu keerulisemaks. Näiteks kui tegeled lühiajaliste puittoodetega, mis näiteks ära põletatakse – süsinik läheb ju jälle kohe atmosfääri tagasi –, siis saab sul raske olema.

Aga kui teed puidust midagi, mis püsib pikka aega, olgu see tool, laud, põrand või sein, siis hakkab sul tekkima uus tuluteenimise võimalus, sest selline puit hoiab süsiniku kinni. Maailm muutub praegu tohutu kiirusega. Iga muutus on ühiskonnale raske, aga mida paremini suudab Eesti aru saada, et ümberkorraldused majanduses tulevad vältimatult, seda paremini meil läheb. Õnneks on meil valmisolek muutustega hakkama saada palju kõrgem kui Lääne-Euroopas, kus inimesed, mulle tundub, on laisaks jäänud.

Eks eestlased hakkavad ka mugavaks muutuma.

Aga ärme muutu mugavaks! Maailm on praegu alles suurte muutuste alguses. Mõned neist on üsna ebameeldivad, aga võidavad need, kes suudavad kiiremini kohaneda, seda nii riigi, ettevõtte kui ka üksikisiku tasandil. Sa ei pea olema kõva nagu kivi, vaid paindlik. Vaata näiteks rannamände – nad saavad enamuse aja aastast tormi ja tuult, aga tulevad sellega toime. Nad on oludega kohanenud, ei kasva liiga kõrgeks, ei ole liiga jäigad, et torm neid ei murraks. Nad peavad suutma tuulega kaasa liikuda, natuke mängida. Eesti majandus peaks ka olema selline – suutma dünaamiliselt kohanduda, mitte raiuma oma jura, et nii on olnud ja nii peab ka edaspidi olema. Me sõltume nii palju välistest muutustest, oleme siis need rannamännid, kes suudavad muutustega hakkama saada. Et saja aasta pärast paneme vapralt edasi, kui jäigemad tegelased on juba pikali kukkunud.

See rannamänni võrdlus on väga tore.

Tead, mis veel on tore? Kui sa viskad metsas pikali, siis vaata puulatvasid, kui nad tuules liiguvad – nad ei puutu kokku. Nad on õppinud omavahel niimoodi suhtlema, et ei puutu kokku, sest muidu oksad murduksid. Puud kasvavad üksteisest parasjagu kaugel, sest kõik vajavad ruumi ja valgust. Ja nad ei lähe oma naabrit sellepärast ründama, et sellel on rohkem valgust, sest siis läheksid mõlemad katki. See võiks olla ka Eesti ühiskonnale väike õpetus – selle asemel, et kaevikusõdasid pidada, võiks üksteisele sõbralikult ruumi jätta.

Inglise keeles on niisugune termin nagu crown shyness (eestikeelne vaste võiks olla võrahäbelikkus), puud jätavad üksteisele ruumi. Loodus on imeline.

Samas käib meil taustaks Ukraina sõda, mis on kõik muud teemad – ka metsateema – tagaplaanile lükanud. Kas see ka sind kuidagiviisi mõjutab?

Minu hirm oli suurem viis aastat tagasi. Ma olin päris mures, sest nägin, et Venemaa plaanib midagi ja üsna selgelt oli ka Eesti mingites tabelites sees. See oli väga ebamugav tunne. Praegu ma enam hirmu ei tunne. Minu jaoks on Venemaa oht väiksem kui viis aastat tagasi, mulle tundub, et ta mängis oma kaardi ära, ja mitte väga õnnestunult. Samas ma näen, et ühiskonnas on kohati suisa halvav hirm.

Ongi. Ega muidu inimesed sinna Hispaaniasse ei põgeneks, kus – nagu sa ennustad – on kahekümne aasta pärast kõrb.

Hulluks olete läinud või?! Seal ei ole varsti vett ja te ostate sinna kinnisvara! Meil võiks ju ka olla kontor näiteks Londonis. Aga me oleme Eestis. Võib-olla ma jõuan oma sõnu hiljem kahetseda, aga mina praegu ei karda.

Rääkisin hiljaaegu veeteadlase Jaanus Terasmaaga ja tema ütles, et veestiku olukord on vähemalt sama kriitiline kui metsade oma.

Läänemeri on praegu väga viletsa tervise juures. Sageli räägitakse metsast ja merest eraldi. Aga see on kõik üks süsteem. Kui metsad tuksi keerame, läheb ka väga palju teisi asju katki.

Viimane küsimus: milline mets on kõige parem?

Väga hea küsimus. Iga mets võib olla kõige parem, lihtsalt erinevateks asjadeks. Mul on näiteks Hiiumaal nii, et ma lähen sõltuvalt tujust metsatüüpi otsima. Mõnikord tahan minna kergele jalutuskäigule mändide vahele, teinekord täielikku padrikusse sumpama. Ma arvan, et olen Kõpu poolsaare terves ulatuses jala läbi käinud. Sageli käin nii, et mul on meie tarkvarasüsteem lahti ja vaatan, milleks mingi mets hea on. See on väga põnev. Oskan juba silma järgi öelda, kas mänd on 80, 100 või 150 aastat vana. Tänu nendele andmetele olen hakanud loodust paremini lugema.

Aga jah – mets on eestlasele tähtis.

Jaa. Isegi kui mõni inimene ka ei käi väga tihti metsas või käib ainult üht rada pidi, on ikkagi tähtis see teadmine, et meil on mets, kuhu minna.

Ja kui sa mõtled sellele, et peaksid elama Londoni kesklinnas, kus lähim mets on kolme tunni sõidu kaugusel, siis ükskõik, millised on rahanumbrid, nad ei saa mind sinna elama meelitada. Me eestlastena peame kogu aeg meeles pidama, et mets on tohutu rikkus. Aga see võib olla kaduv rikkus.

Autor: Sirje Presnal. Foto: Erki Pärnaku.