Mis on püsivus metsa süsinikuprojektides?

Kaks kõige levinumat terminit, mida süsinikuprojektidega seoses kasutatakse, on lisanduvus ja püsivus (ehk järjepidevus). Sageli mainitakse neid mõisteid üheskoos süsinikukrediidi kvaliteediga – või räägitakse neist rohepesu vältimise juures. Need on olulised mõisted, millest iga vabatahtlikel süsinikuturgudel osalev maaomanik või krediidiostja aru peab saama. Siinses artikklis seletame lahti püsivuse ja lisanduvuse kohta saab lugeda siit.

Mis on püsivus?

Lühidalt öeldes on püsivus mõiste, mis määrab, kui kaua on süsinik seotud ja milline on selle tagasipööramise (st uuesti atmosfääri eraldumise) oht. Tagasipööramine võib toimuda mitmel viisil. Metsandusega seotud süsinikuprojektide puhul on kõige tõenäolisemateks tagasipööramise põhjusteks metsapõlengud, kõdunemine ja raie, millele järgneb puidu kasutamine lühikese olelusringiga toodetes (näiteks paber).

Võtame püsivuse vaatlemisel näiteks keskmise puu. Kui istutad kevadel väikese männiistiku, siis heal juhul kasvab see veel palju aastakümneid, võttes õhust CO₂ ja muundades selle biomassiks. Puu talletab süsinikku oma tüves, okstes, okastes ja juurtes.

Osa sellest talletamisest on pikaajaline – näiteks tüves, mis säilib puu terve elutsükli jooksul (üle 50 aasta) ja isegi kauem, kui puidust tehakse mööblit või ehitatakse maja. Osa sellest on aga lühiajaline – männiokkad võivad langeda maapinnale ja kõduneda vähem kui aasta pärast kasvamist, vabastades CO₂ tagasi atmosfääri.

Seega milline on männipuu süsinikutalletuse üldine püsivus? Seda on raske öelda, ent rusikareeglina eeldavad Verra-suguste tõendusasutuste metoodikad tihti, et umbes pool puu biomassist talletatakse puu terve kasvutsükli jooksul ning võetakse seejärel kasutusse. Seega kui meie hüpoteetiline männipuu kasvab 80 aastat ja talletab endas kokku 1,5 tonni CO₂, võime seda arvestada 0,75 tonni CO₂-ekvivalendina, millel on 80-aastane püsivus.

Kuidas erineb püsivus eri tüüpi süsinikuprojektide vahel?

Üldiselt on uusmetsastamisprojektide püsivus hinnanguliselt 30–80 aastat. See püsivus arvutatakse peamiselt välja lepingu pikkuse, mitte puude potentsiaalse eluea alusel, sest enamiku äsjaistutatud metsade pikaealisust mõjutavad kõige enam raietsüklid, mitte puude loomulikud elutsüklid. Seega tagatakse uusmetsastamisprojektides püsivus lepingutega, mis kohustavad maaomanikku hoidma oma metsa kindlaksmääratud perioodil kasvamas.

Süsinikukrediiditüüpide laiemat nimekirja vaadeldes näeme, et püsivus on erinevate projektide vahel väga varieeruv. Mineraliseerimist (CO₂ muutmine karbonaatideks ja sarnasteks mineraalideks) hõlmavad projektid on ühed pikemate talletusaegadega – tõtt-öelda võib sellisel viisil seotud süsinik jääda lausa igavesti seotuks.

Skaala teises otsas on süsiniku mullas talletamise projektidel eeldatavalt madal püsivus, sest tagasipööramise risk on väga kõrge.

Miks on püsivus oluline?

Olemuselt on püsivus oluline CO₂ kestuse tõttu maa atmosfääris. Kui ükskõik millisel viisil vabaneb täiendavat CO₂, läheb kell käima: umbes 60–80% vabanenud CO₂-st neeldub esimese 200 aasta jooksul (enamasti ookeanidesse). Ülejäänud 20–40% jääb aga pikaks ajaks püsima – alates 300 aastast kuni ligi 1000 aastani. Siinjuures tuleb arvestada, et see ei tähenda ühe konkreetse CO₂ molekuli niivõrd pikaaegset püsimajäämist (nende keskmine eluiga on 5 aastat), vaid pigem seda, et täiendavalt vabanenud CO₂ tekitab ülejäägi, mille neeldumine süsinikuringes võtab aega.

Seda võib kõrvutada linnatänavate üleujutamisega pärast tugevat vihma: kanalisatsioon neelab üheainsa H₂O molekuli hõlpsasti, ent kui neid korraga palju vabaneb, kulub vee tavapärasel viisil äravoolamiseks aega (ning kui vihm on erakordselt tugev või piirkond madal, võib olla üleliigse vee ärajuhtimiseks vajalik võtta kasutusele pumbad).

Seega kui tahame siduda CO₂ meie üldise heite kompenseerimise eesmärgil, peame arvestama püsivusega. Kui meie meetodite püsivus on keskmiselt madal (< 50 aastat), ei suuda me vabanenud CO₂ piisavalt kompenseerida, sest sidumisperioodi lõpuks on meil atmosfääris peaaegu kahekordne kogus CO₂ – kõik, mida sidusime ja vabastasime, lisaks enamik algsest CO₂-st, mida algselt kompenseerima asusime ja mis pole veel neeldunud.

Kas see tähendab, et peaksime keskenduma ainult väga pikaajalisele, vähemalt 1000 aastat kestvale talletamisele?

Jah ja ei. Ideaalses maailmas toimuks kogu süsinikuheite kompenseerimine väga pikaajaliste talletamislahenduste kaudu, näiteks direct air capture’i ehk tehnoloogia abil otse õhust CO₂ kogumise (DAC) ja geoloogilise talletamise või tõhustatud murenemise (tuntud ka kui mineraliseerimine) teel. Praegu jääb nende variantide aastane suutlikkus CO₂ tonnides aga väikeste viiekohaliste arvude juurde. 2021. aasta andmetel sidusid kõik maailma DAC jaamad aastas ühtekokku vähem kui 10 000 tonni CO₂ ning tegid seda keskmise kuluga umbes 500–1000 eurot ühe tonni CO₂ ekvivalendi kohta.

Seevastu praeguste ja varasemate heitkogustega tegelemiseks peame suutma 21. sajandi keskpaigaks eemaldada aastas umbes 10 gigatonni (see on 1 miljard ehk 1 000 000 000 tonni) CO₂. On selge, et DAC-st ja mineraliseerimisest üksi ei piisa.

Lünga saavad täita looduspõhised lahendused (millest üks on metsapõhine süsiniku talletamine). Kuigi neil on madalam püsivus, on nad mastaabitavad, soodsamad ning pakuvad hulgaliselt kaasnevaid eeliseid, nagu elupaikade kaitse, veepuhastus, puidu- ja muud kaubad jne. Koos püsivuse maksimeerimist tagavate piisavate kaitsemeetmetega (nt istutatud metsade enneaegset raiumist takistavate lepingutega) saavad metsade süsinikuprojektid olla tõhus viis atmosfääri süsinikdioksiidi vähendamiseks, kaitstes ühtaegu ka loodust.