Süsinikukrediidid - kes neid ostab ja miks?

Süsinikukrediidid - kes neid ostab ja miks?

Sukeldume viimase aja trendidesse ning uurime, miks süsinikukrediitide populaarsus aina kasvab.

Aastal 2023 osteti ettevõtete poolt oma jalajälje katmiseks kokku 178 miljonit süsinikukrediiti. See on ligikaudu samas suurusjärgus kui kogu Hollandi ja Luksemburgi aastane CO2 heitekogus kokku.

Kuigi maailma mastaabis ei pruugi sellise suurusjärgu mõju tunduda kuigi suur, on see kindlasti parem kui mitte midagi.

Antud artikklis esitame Sulle ülevaade sellest, kuidas ettevõtted süsinikukrediitidega oma kliimaeesmärke täidavad ning seeläbi CO2 vastu võitlevad.

Kui Sa pole täpselt kindel, mis süsinikukrediit on, soovitame alustada hoopis sellest artikklist.

Kõige levinumateks küsimusteks on tihti “Kes täpselt neid ühikuid ostab?” ja “Miks peaks keegi neid üldse ostma?”

Aga vaatame vastuste saamiseks numbreid..

Millised ettevõtted olid aastal 2023 kõige usinamad süsinikukrediitide ostjad?

Milliste sektorite esindajad kõige rohkem esindatud olid?

Vabatahtliku süsinikuturu süsinikukrediite jälgitakse neljas suures ja mitmes väiksemas registris.

Hetkel lähtume MSCI Carbon Markets (endine Trove Research) koostatud 2023. aasta ülevaatest.

Suurimad süsinikukrediitide ostjad on fossiilkütuste, teenuste ning tootmis-, ja transpordi- tööstuste esindajad.

Suurimad krediidi ostjad on:

1. Hollandi energiatootja Shell, kes ostis 16 miljonit tonni süsinikukrediite (peamiselt läbi metsanduse ja looduse taastamise projektide)
2. Saksamaa autotootja Volkswagen, kes ostis 8 miljonit tonni süsinikukrediite (umbes pool oli seotud taastuvenergiaga ning pool looduse taastamisega)
3. Jaapani farmaatsiaettevõte Takeda, kes ostis ligi 3 miljonit tonni süsinikukrediite (peamiselt ennetades erinevate gaaside heidet).

Miks ostavad ettevõtted süsinikukrediite?

Kuna süsinikukrediitide ostjate profiilid on väga erinevad, on raske esile tuua ainult ühte peamist põhjust. Tavaliselt ostavad ettevõtted süsinikukrediite osana oma kliimastrateegiast, et saavutada teatud tasemel heitkoguste vähendamine.

Siiski joonistub välja erinevate ettevõtete aruannete ning avalikke sõnavõttude järgi paar levinumat trendi.

Järjestasime kõige levinumad põhjused kõige autentsematest põhjusest kõige pealiskaudsemani:

• Ettevõtted soovivad oma tegevusega toetada heategevuslikke initsiatiive, sest neile päriselt läheb jätkusuutlikkus korda
• Ettevõtted tahavad leevendada kliimamuutustega seotud äririske
• Nad näevad jätkusuutlikkust konkurentsieelisena
• Nad tunnevad investorite, töötajate ja muude sihtrühmade survet kliimateadlikuks tegutsemiseks.
• Nad tahavad ära kasutada “rohelist mõtteviisi” PR- ja turundustegevusteks.

Valikuid on mitu. Tegelikkuses on tõenäoline, et iga ettevõtte puhul on põhjus natukene erinev või on segu eeltoodud põhjustest.

Näiteks saame tuua Volkswageni, kes oli 2023. aastal suuruselt teine kõige suurem süsinikukrediidiostja:

"Oma jätkusuutlikkuse strateegiaga tahame tagada, et meie keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimistegevusega seotud võimalused ja riskid tuvastatakse võimalikult varajases staadiumis."

Saame siit välja lugeda, et ostjad tegutsevad tihti mitme erineva põhjuse kokkulangevusel.

Kuid äkki tuleks hoopis küsida: “Kuidas erineb süsinikukrediidi ostjate mõju mitte-ostjate omast?”

Kas ettevõtted peavad reaalselt ka oma saastavat käitumist muutma?

Kas ettevõtted ostavad süsinikukrediite lihtsalt sellepärast, et nad ei peaks oma saastavat käitumist muutma?

Meedias arvatakse sageli, et süsinikuturul kõige aktiivsemad ettevõtted "ostavad jätkusuutlikkust" ning oma üldises käitumises midagi ei muuda.

Kui aga andmetele otsa vaadata, on näha, et tegelikult nii ei ole:

Vabatahtlikud süsinikukrediitide ostjad esitavad 1.2 korda tõenäolisemalt läbipaistvaid aruandeid oma heitkoguste kohta ja omavad juhatuse tasandil järelvalvet oma kliimaeesmärkide üle.

Ecosystem Marketplace'i uuringu põhjal on 97% süsinikukrediitide ostjatest juhatuse tasandil kliimaküsimuste üle järelevalvet teostanud ning 97% avalikustavad ka läbipaistavalt oma heitkoguseid.

Mitteostjate seas on vastav osalus 82% ja 81%.

See on selge näitaja, et süsinikukrediite ostvad ettevõtted on jätkusuutlikkuse küsimustega rohkem seotud ja suhtuvad neisse tõsisemalt kui mitteostjad.

Vabatahtlikud süsinikukrediidiostjad on kolm korda tõenäolisemalt seadnud endale teaduspõhised jätkusuutlikkuse eesmärgid.

34% krediidi ostjaid on kehtestanud SBTi poolt heakskiidetud heitkoguste eesmärgid. Mitteostjate seas on see osakaal vaid 10%.

Miks on see oluline? SBTi eesmärkide jälgimine tähendab teaduspõhiste eesmärkide seadmist. See on jätkusuutlikkuse eesmärkide seadmise kuldstandard, mis on välja töötatud ÜRO ülemaailmse kokkuleppe, Maailma Looduse Fondi (WWF) ja teiste võtmeisikute koostöös.

SBTi suunab ettevõtteid seadma kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguste vähendamise eesmärke, mis on kooskõlas süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamisega. See kõik on vajalik, et piirata globaalset temperatuuri tõusu võrreldes industriaalühiskonnaeelse tasemega nagu on sätestatud Pariisi kliimalepingus.

Vabatahtlikud süsinikukrediidi ostjad vähendavad oma süsinikuga seonduvaid tegevusi peaaegu kaks korda kiiremini kui mitteostjad.

Võib-olla kõige olulisem on see, et Ecosystem Marketplace'i uuring näitab, et süsinikukrediitide ostjad näevad rohkem vaeva kui mitteostjad, et vähendada oma jalajälge mitmel võimalikul moel.

Mõned näited süsinikukrediidi ostjatest:

• 2,5 korda tõenäolisemalt kasutavad nad oma igapäevases tegevuses vähese süsinikdioksiidiheitega energiaallikaid.
• 2 korda tõenäolisemalt on nad kehtestanud ettevõttesisese süsiniku hinna.
• 2 korda tõenäolisemalt on nad suurendanud oma hoonete energiatõhusust.
• 50% tõenäolisemalt vähendavad nad jäätmeid ja taaskasutavad materjale.

ja nii edasi

See kõik illustreerib selgelt, et jätkusuutlikkuse “ostmise” asemel on süsinikukrediidid pea alati osa laiemast laiapõhjalisest kliimastrateegiast.

Millised on erinevad süsinikukrediitide ostmise strateegiad?

Millised on erinevad süsinikukrediitide ostmise strateegiad ning kuidas need toetavad ettevõtete eesmärke?

Loodetavasti on pärast selle artikli lugemist juba natukene selgem, miks ja kuidas ettevõtted süsinikukrediite ostavad. Siiski, võib tekkida küsimus, et kuidas siis otsustakse, milliseid ja mis koguses sünikukrediite ostma peaks.

Saame teha järeldusi kolme otsustuselementi vaadates :

Sektor: Kõrgtehnoloogilised ettevõtted, kes hindavad tehnoloogilist uuendust, ostavad suurema tõenäosusega süsinikukrediite projektidelt, mis kasutavad heitkoguste vähendamiseks uuenduslikke tehnoloogiaid, näiteks võib tuua õhusaaste või heitkoguste eemaldamiseks seotud lahendusi. Teine trend on liitumine projektidega, mid tegelevad looduspõhiste lahendustega (so olemasoleva looduse optimeerimisega, et toimuks tihedam CO2 sidumine).

Hind: väiksema mahuga ostjad võivad olla valmis ostma kõrgema hinnaga süsinikukrediite. Kui ostjal ei ole vaja taga ajada väga suurt numbrilist väärtust, võib tal olla luksus maksta tonni süsikukrediitide eest kõrgemat hinda, valides eelkõige sobivaim variant projekti järgi.
Nii saavad nad toetada suuremaid ning kvaliteetsemaid projekte, odavamate alternatiivide asemel.

Asukoht: Kui varem ei olnud väga vahet, kust riigist ettevõte süsinikukrediite ostis (st ostsid heameelega krediite ükskõik millisest maailma piirkonnast), siis üha enam näeme, et ostjad otsivad krediite ning projekte, mis tegutsevad piirkondades, kus ka ettevõtte tegutseb.

Näiteks teame, et üks Skandinaavia jaemüüja oli valmis maksma kuni 100 eurot tonni kohta oma kodumaal toodetud süsinikusidumise eest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et süsinikukrediitide ostjaid on erinevat tüüpi nii oma motivatsiooni kui ka lähenemisviisi poolest. Üha enam kasutavad kogenud ostjad portfellimeetodit: see tähendab, et nad kombineerivad eri liiki ühikuid erinevatest geograafilistest piirkondadest ja erineva hinnaga. See võimaldab ostjatel hajutada investeerimisega seotud riske.